Tim ja Tom / 1. peatükk ehk sabad sõlmes

Aiaäärsest põõsast kostus kahtlast krabinat… Kahtlane oli see krabin sellepärast, et alles hetk tagasi oli Tim samas põõsas kerge lõunauinaku teinud ja päris kindlasti ei olnud nende okste vahel olnud kedagi teist peale tema. Aga nüüd liikusid oksad keset tuulevaikset päeva edasi-tagasi ning Tim kortsutas kulmu. Kes julgeb tema mõnusas pesas sedasi madistada? Vastust polnud vaja pikalt oodata, sest juba hüppas Tom okste vahelt välja nii, et lehed lendasid, endal nägu nalja täis ja silmad peas põlemas.

Muidugi, Tim oleks pidanud ise selle peale tulema. Kuigi välimuselt nii sarnased, et isegi oma ema neid segamini ajas, olid Tim ja Tom tegelikult kaks väga erinevat pärdikupoissi. Tim oli rahulik ja aeglane. Nii vaikne ja tagasihoidlik, et kui ta väiksem oli, siis katsus ema pidevalt, murekorts näol, Timi laupa. Ema oli nimelt veendunud, et üks väike pärdik püsib paigal ja vakka ainult siis, kui ta on haige. Aga Tim oli täie tervise juures ja lõpuks leppis kogu suguselts selle kummalise tõsiasjaga, et üks nende seast ongi natuke teistsugune. Ettevaatlik ja rahulik.

Tomiga olid hoopis teised lood! Teda jagus igale poole ja isegi siis, kui toas oli ainult Tom, tundus emale vahel, et tuppa on lahti lastud pöörane kari pärdikuid. Tom ei püsinud pudeliski paigas, kuigi vahel mõtles Tim päris tõsiselt, et vend tuleks mõneks ajaks moosipurki kinni panna. Aga tegelikult ei saanud keegi Tomi peale kunagi päriselt pahaseks, sest ta oli lihtsalt nii naljakas! Ja temaga muudkui juhtus… oi, kuidas juhtus! Öeldakse, et kassil on üheksa elu. Pärdikutel on küll ainult üks, nagu ka meil, inimestel, aga õnneks on neil pikk saba. Just saba oli see, mis päästis mitmel korral Tomi suurematest õnnetustest. Vahel oli Tomil oma sabast isegi kahju, sest see sai ikka korralikult vatti nii ronides, kiikudes, turnides, liueldes, kukkudes, hüpates… Aga milleks muuks see saba siis mõeldud on?

Ka nüüd, põõsast välja hüpates, jäi Tomi pikk saba okstesse kinni ja ahvipoiss prantsatas kõhuli põõsa ette maha. Kuna hommikul oli vihma sadanud, maandus Tomi naerune, ümmarguste kõrvadega näoke paraja lärtsatuse saatel poriloiku. Aga kui te arvate, et keegi sai haiget ja hakkas nutma, siis arvake uuesti. Juba hüppas Tom püsti, pruunid silmad kollaseid sädemeid pildumas, pori lõua otsast tilkumas, sabaots mõne karva võrra vaesem (need jäid põõsale ehteks) ning sööstis Timi poole. Isegi kui Tim oleks tahtnud eest ära hüpata, poleks ta jõudnud seda teha, sest Tom oli nii kiire. Juba keerles mööda hoovi ebamäärane karvapall, millest paistsid ainult kaks saba, mis lõpuks sõlme läksid ja kostus selline kisa, mida ainult pärdikud oskavad teha.

Kui ema hoovi peale tuli, et poisid sööma kutsuda, leidis ta eest porise karvapusa, mis ainult natukene liigutas… Küsite, kuidas? Tom ei pidavat ju paigal püsima? Aga kes tunneb sind paremini kui oma lihane vend? Tim teadis hästi, et kui ta vennaga müramisest ära väsib, on ainult üks nipp, kuidas Tom liikumatult istuma saada. Tuleb hakata kirpe otsima! Loomulikult olid Tim ja Tom täiesti kirbuvabad poisid, aga harjumus sõbra karvadest kirpe otsida on pärdikutel juba sünnist saati sees. Nii nad seal siis istusid, Timi osavad sõrmed venna kasukas sobramas ja Tom vaikselt nohisemas. Kui hea see ikka on, kui sul on vend! 

Kui poisid korraga märkasid, et ema neile läheneb, hüppasid mõlemad kärmelt püsti ja kihutasid minema. Üks ühele ja teine teisele poole. Nüüd sa arvad küll, et Tim ja Tom olid sõnakuulmatud. Aga tead, tegelikult on pärdikute perekonnas hoopis teistsugused reeglid kui inimestel. Millised, sellest juba järgmises loos…