Vaata, kuhu kukud

Marraskil põlvedel on oma koht tänaste täiskasvanute lapsepõlvemälestustes. Lapsed komistavad ja kukuvad loomulikult ka tänapäeval, aga kuhu need väikesed põlved ja peopesad maanduvad, seda saame olulisel määral mõjutada. Vastavalt Eestis kehtivale ohutusstandardile EVS-EN 1176:2017 peab laste mänguväljaku atraktsioonide all ja ümbruses olema kukkumist pehmendav turvaaluskate. Esimene mõte ja eelistus on tõenäoliselt liiv. On see parim valik võimalikest lahendustest?

Kui lähtume sellest, et aluskatte eesmärgiks on pehmendada põrutusi ja viia laste vigastusoht miinimumini, siis pole liivale midagi ette heita. Vanemad, kes liivakattega mänguväljakutel põnnidel silma peal hoiavad, teavad arvestada, et liiva satub vahel ka suhu, silma ja kingadesse, aga see käib lapseks olemise juurde. Teine teema on see, et liiva kantakse jalanõudega mänguväljaku atraktsioonidele ja siin tuleb välja liivakatte miinuspool. Kui mänguväljak ei ole hooldusvaba st trepid ja platvormid on liimpuidust, siis toimivad liivased jalanõud tõelise liivapaberina. Pinnad kuluvad, värv tuhmub ning atraktsioonide hooldusele tuleb rohkem tähelepanu pöörata.

Liiva alternatiiviks on kumm ning siin on kohe mänguruumi rohkem. Väga palju kasutatakse mänguväljakute aluskattena värvilisi kummimatte. Neid saab paigaldada ka betoon- ja asfaltkattele ning hooldamine on väga lihtne. Võta hari või luud ja pühi vaid puhtaks! Sama seis on EPDM graanulkattega. See on valatav turvaaluskate, mis on loodud spetsiaalselt kasutamiseks mängu- ja spordiväljakutel ning selle suur värvivalik annab võimaluse kujundada väga vahvaid ja omapäraseid väljakuid. Kolmandaks variandiks on kummimultš, mis välimuselt meenutab looduslikku puukoort. Kummimultši ja liimi segust moodustub monoliitne, pehme ja ohutu turvaaluskate, mida saab kujundada erinevates värvides.

Kui liiva ja kummi kui võimalikke aluskatteid kõrvutada, siis tuleb tõdeda, et üks kipub teisel paratamatult eest ära minema. Kumm kui materjal pakub lihtsalt nii palju rohkem erinevaid võimalusi. Üks asi on värvivalik, mis annab võimaluse kujundada just selline aluskate nagu keskkonna ja atraktsioonidega sobib. Teine asi on hooldus, sest kummist pinda on prahist, lehtedest ja lumest lihtsam puhastada kui liiva. Aga kõige vahvamad on 3D kummiloomad, keda mänguväljakutel järjest enam näha on! Lapsed on nende järele täitsa hullud, sest kummiloomade otsa saab ronida, need on erksat värvi ja loovad lõbusa keskkonna. Valdavalt kinnitatakse kummiloomad pinnase külge, kuid vahel jäetakse ka lahtiselt, et neid oleks võimalik liigutada ja sedasi uusi mängualasid luua. 

Et oleks lihtsam otsustada, milline aluskate on valmivale või renoveeritavale mänguväljakule kõige õigem, tasub ringi vaadata võimalikult erinevatel väljakutel ning võimaluse korral uurida, milline on haldaja kogemus väljaku hooldusega. Liivakatte puhul vaadake, kas ja kuidas on liiv mõjutanud atraktsioonide seisukorda ning milline on olukord okaste ja prahiga, mida liivast on keerulisem eemaldada. Kui satute kummikattega mänguväljakule, siis proovige kukkumist. Ilma naljata. Liiva sisse on tõenäoliselt igaüks meist lapsepõlves maandunud, aga kummist aluskate peab tagama tänaste laste turvalisuse ning tasub omal nahal veenduda, et see ülesanne saab edukalt täidetud.

Muide, ka koduaias võivad kummimatid või –multš endale koha leida. Võime küll olla harjunud sellega, et koduse kiige alla on väikesed jalad maapinnale mullase augu kulutanud või et liivakast on juba ammu üle oma piiride murule valgunud, kuid mõne kummimatiga teeb siin sõna otseses mõttes imet. Mänguala on kergem hooldada, silmal on ilusam vaadata ja lastel on turvalisem mängida. Eks kukkumisi tuleb ikka ette, aga vähemalt jäävad põlved terveks ja meel rõõmsaks!